esmaspäev, 9. november 2015

Mis aitaks Eesti tippudel välja areneda?

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.


Aare Ristikivi
Aare Ristikivi, Hugo Treffneri Gümnaasiumi arendusjuht, Aasta gümnaasiumiõpetaja 2014 

Eesti kooli olukord ei ole rahvusvahelises plaanis üldsegi mitte halb – meie õpilaste teadmised on üldiselt väga head, võrreldes Soomega torkab aga silma tippude vähesus. Arvan, et peamisi põhjusi, miks meie õppijate areng ei jõua alati oma potentsiaalse tipuni, on kolm: liiga suured klassikomplektid, sallimatus kõige erineva suhtes ning koolide vähene koostöö ühiskonna ülejäänud institutsioonidega.

Liiga suur õpilaste arv klassiruumis tähendab seda, et õpetaja ei jõua õpilast tundma õppida, ta ei pruugigi teada, millised anded noores inimeses peituvad. Õpetaja märkab tavaliselt probleemseid ja eriti tublisid õpilasi – kui klassis on 36 või rohkem õpilast, siis on see sageli nii ja teised peavad ise hakkama saama. Või kui õpetaja ka märkab rohkemaid, siis pole tal nende jaoks aega. Lahendus on lihtne – vähendada klassis õppivate õpilaste arvu ja õpetaja tunnikoormust. Samas ei tule kumbki kõne alla nii kaua, kui ei muutu koolide rahastamismudel.

Ühiskonna vähene avatus on eelnevalt esile toodud põhjusest kõige valusam ja kõige raskemini muudetav. Kui õpilase huvid ja anne ei lähe kokku enamuse omadega, siis saab temast sageli kiusatav. Olen ise näinud, kuidas inimene soodsas keskkonnas avaneb ning kuidas tema areng kiireneb. Õpetaja saab siin teha vähemalt nii palju, et ta ise on avatud ning väärtustab iga annet. Sellele peab rohkem tähelepanu pöörama meie õpetajakoolituses.

Rootsis Kalmari rahvusvahelises koolis on tore ja eeskuju vääriv koostöövõrgustik kohalike ettevõtetega – igal õpilasel on mentor, kes jälgib õpilase arengut, annab nõu ning tutvustab talle oma eluvaldkonda. Meie koolis sõltub liiga palju aineõpetajast. Näiteks kui keemiaõpetaja ei sobi mõne õpilasega, siis võib see tähendada, et õpilane oma sellealaseid andeid edasi ei arendagi, ta ei teaks ka huvi olemasolu korral lihtsalt kelle poole pöörduda. Muidugi ei ole ettevõtete kaasamine lihtne, selleks peab olema ka nendepoolne huvi, kuid kui alustada näiteks oma kooli vilistlastest, siis arvan, et utoopia selline võrgustik ei oleks.

Eesti kool on hea, seda näitavad kasvõi suurepärased tulemused rahvusvahelistelt olümpiaadidelt, kuid iga õpilane on väärt, et tema võimed saaksid maksimaalselt välja arendatud. Jõuaksime sellele eesmärgile minu arvates lähemale, kui klassis oleks vähem õpilasi, kui iga laps saaks vajaliku tunnustuse ning koolid teeks tihedamat koostööd teiste institutsioonidega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar