kolmapäev, 11. november 2015

Kuidas kasvatada lapsed paremateks täiskasvanuteks, kui ise oleme olnud?

Milline on õppijate arengut toetav kool? Haridus- ja Teadusministeeriumi koolijuhtide järelkasvuprogrammis osalejad avaldavad oma arvamust.

Mona Mägi

Mona Mägi Soomer, Noored Kooli programmi vilistlane

Töötasin Noored Kooli programmi raames koolis õpetajana, kui sai aktuaalseks uus õpilasekeskne õpikäsitlus ja kooli üldkoosolekul räägiti esmakordselt, et laps peaks olema koolis õnnelik. „Mida veel?!” naersid mu ümber istuvad õpetajad. Tõesti, mida kõike veel välja ei mõelda! Õnnelikud lapsed? Milleks? Miks on vaja, et laps oleks koolis õnnelik?

Hiljutise ajani on lapsi õpetatud peamiselt läbi hinnangute (hinnete), kordamise ja hirmu. Siinkohal saaks pikalt peatuda Sir Ken Robinsoni sõnadel, kuidas meie aeg vajab teistsugust õpikäsitlust, kuid selle asemel toon välja ühe teise TED-i kõneleja mõtte: 12-aastane Adora Svitak ütles 2010. aastal oma kõnes, et meie põlvkonna eesmärgiks ei peaks olema muuta lapsi meie endi sarnasteks täiskasvanuteks, vaid pigem paremateks täiskasvanuteks, kui me ise oleme olnud. Ja seda saab teha ainult uute meetodite abil, kuulates uue põlvkonna vajadusi ja tehes kõik endast oleneva, et mitte kärpida nende tiibu või suruda neid raamidesse. Peaks keskenduma õngedele, mitte kalade jagamisele.

Mida vajab üks õpilane selleks, et ta suudaks maksimaalselt välja arendada endas peituva potentsiaali? – Ta vajab eelkõige turvalist kohta, kus ta teab, et ta tohib eksida ja ise oma vigadest õppida. Kindlasti peaks ta saama end selles kohas tunda õnnelikuna, sest ainult siis suudab ta päriselt vaimustuda ideedest, lasta lendu oma kujutlusvõime ning olla motiveeritud. Koolikeskkond peab olema kiusamisvaba – et õpilased ei peaks keskenduma oma „mina” alalhoidmisele, vaid suudaks mõelda õppimisele. Täiskasvanud peavad suutma luua sellise keskkonna.

Õppija arengut toetav kool seab õpilasele kõrged sihid ja näitab kätte tee, kuidas neid saavutada. Nende sihtideni ei pea jõudma kõik samal viisil. Eelkõige käib võrdlus igaühe iseenda eelmise tasemega, mitte klassi keskmisega. Kõigist ei pea saama juristid või arstid – terve ja elujõulise Eesti jaoks on vaja, et meil oleks enesekindad, õnnelikud ja oma eluga rahul inimesed, ükskõik, millise eriala nad on valinud. Meil on vaja inimesi, kes käivad küll välismaal õppimas, kogemusi saamas ja töötamas, kuid tulevad tagasi, sest Eestis on neil olnud õnnelik lapsepõlv ja nad tunnevad, et kuuluvad siia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar