Õpilastele teeb kooli huvitavaks valikuvabadus

Robert Peetsalu
Foto: www.kae.edu.ee

MTÜ KAE Kooli juhataja Robert Peetsalu arvates on huvitava kooli jaoks võtmetähtsusega, et õpilased saaksid ise otsustada oma õppimise sisu, tempo ja vormi üle. 

Toon välja aspektid, mis minu meelest on võtmetähtsusega huvitava kooli jaoks.

Esiteks peab õpilane esimesest klassist viimaseni saama otsustada oma õppimise sisu üle. Mitte 100%, kuid märksa enam kui praegu. Valikuvabadus on õpilaste meelest kõige olulisem huvi kriteerium. Õige määra leidmiseks tuleb arvestada järgmiste aspektidega:

• Enne, kui õppija saab teada, mida ühe või teise aine õppimine tal teha võimaldab või kuidas see teda arendab, ei ole ta pädev otsustama, kas ta peaks seda õppima või mitte. 
• Kohe, kui õpilane saab teada, mida ühe aine õppimine tal teha võimaldab ja kuidas see teda arendab, on saanud aimu aine praktilisest rakendusest või teoreetilisest ilust, peab tal olema õigus otsustada selle üle, kas ta õpib seda ainet edasi või mitte. 
• Koolilapsed ei saa otsustada mitte õppida. Kui neile on iga veerandi alguses antud valikuvabadus kujundada oma õppekava selleks veerandiks, siis neil on ka kohustus valida aineid tavalise veerandi mahus, nagu kõigil teistel õpilastel. 
• Valikuvabaduse loomulikuks piiranguks on ühe tunni kohtade ülempiir ja õpetaja piiratud töökoormus. Kui need piirid on saavutatud, ei saa õpilane enam vastavale ainele registreeruda ja valib midagi muud, nagu see toimib kõrgkoolides. 
• Arvestades lapse vastutuse piiratust, peab talle jääma võimalus keelduda valikust, jätta ained valimata või unustada ained õigeks tähtajaks valida. Sellisel juhul õpib ta n.ö. "tüüpõppekava" alusel. 
• Aine ärategemise nimel õppimine on kahjulik, sest lisaks kehvale õppetulemusele on kulunud aeg, mida oleks võinud kulutada teise aine õppimisele suurema huvi ja efektiivsusega. Õpilane teab täpselt, mis ja kui palju talle huvi pakub. Olgugi, et see sõltub igas aines sellest, kuidas õnnestub õpilases huvi äratada ning kui hästi püsib konkreetne õpilane lähima arengu tsoonis (et tal ei hakka igav ja ei hakka ka liiga raske). Need kaks on õpetamise kvaliteedi kriteeriumid ja kui mingi aine õpetamise kvaliteet on madal (selle õppija jaoks), siis peaks õppijal olema õigus valida selle asemel teine, motiveerivam aine. 
• Meie arendatav õppeveeb KAE Kool annab õppijale valida, mida ja mis tempos ta õpib. Kõik sisu on kogu aeg kättesaadav. Lisaks julgustame õppijat seadma enda eesmärke ja kiidame teda saavutuste ja töökuse eest. 
• Kui laseme õppijal otsustada, ei pea me enam vaidlema selle üle, mida peaksid kindlasti õppima kõik õpilased kohustuslikus korras. Nii ei pea me enam mõtlema, mida õppekavast välja visata ja mida juurde panna. Ja selleks, et õpilastel oleks, mille vahel valida, peame automaatselt hakkama pakkuma rohkem aineid ja sügavamat õppimist, kui praegune isegi lai õppekava ette näeb. Õpilastel tekib võimalus minna süvitsi. Meie ootused õpilase suhtes tulemusena suurenevad. Ja seegi on hea. 
• Näide õpilase valikuvabaduse ühest võimalikust rakendusest, mis vastab eelnimetatud põhimõtetele: Õppija saab igal veerandil otsustada iga aine mahu üle - enam huvitavat ainet õppida mahult rohkem, vähem huvitavat mahult vähem järgmistes piirides: 

1.-3. klassis +/- 20%

4.-6. klassis +/- 40%

7.-9. klassis +/- 60%

10.-12. klassis +/- 80%

Samas oleks kohustus võtta endiselt samas mahus õppetööd iga veerand. Näiteks võtame matemaatika. Matemaatika õpetamise osakaal ainete seas ei muutuks, ehk 100% maht võrdub praeguse aine mahuga õppekavas. Küll aga jaotuksid aine tunnid põhiosa tundideks ja valik-osa tundideks. Ehk näiteks 4.-6. klassi matemaatika tunnid toimuks 60% mahus kõigile kohustuslike tundide ajal ning kuni 80% mahus (40% + 40%) kohustuslikuna õpilasele, kes eelistas oma valitava õppe mahtu panustada matemaatika lisatundidesse. Tulemusena sõltuks selle aine lisatundide arv (see 80%) ja õpetajate koormus sellest, kui suur huvi on õpilastel vastava aine vastu. 

Nagu viimases punktis mainitud, mõjutab õppija motivatsiooni oluliselt see, kas ta saab õppida omas tempos ehk püsida lähima arengu tsoonis (piisavalt väljakutsuv, kuid mitte üle võimete). Seda probleemi adresseerib Khan Academy, KAE Kool ja koolitunni ümberpööramine (flipped classroom), mille põhimõteteks on, et õpetajad peaks võimalikult palju tegelema õpilastega personaalselt, üks-ühele, et aidata neid just selles, milles nad parasjagu abi vajavad, et püsida lähima arengu tsoonis. Täna kulub tunni aeg peamiselt loengupidamisele, samas kui sama juttu saaksid õpilased kuulata ka kodus õppevideot vaadates. Sellest veelgi olulisem on võimalus lahendada ülesandeid mänguliselt, omas tempos ja vastavalt oma motivatsioonile, nagu seda võimaldavad KAE Kooli või Khan Academy harjutused.

On oluline mõista, et selleks, et õpilane jõuaks koolitunni jooksul info tarbija rollist aktiivsesse ja loovasse rolli, on vaja enam kui 45 minutit aega. Praktiliselt alati on see nii. Julgustame koole tegema ühe aine tunde maksimaalselt 1..2 korda nädalas, kuid vähemalt 1,5 tundi järjest ja panema lapsi tunnis juhtivasse rolli.

Iga aine, mida koolis õpetatakse, peab esimese asjana näitama oma kasulikkust õpilasele, oma väljundeid, oma rakendust elus.

Kasutagem projekt- ja probleemõpet, et panna õpilasi tegema koostööd, siduma erinevate ainete teadmisi, õppima sügavamalt läbi loomise, analüüsi ja reaalsete komplekssete probleemidega silmitsi seismise, planeerima kaugemale tulevikku, mõtlema suuremalt.

Õpilaste ette pandavad probleemid, harjutused ja ülesanded realistlikumaks. - Reaalsetes elulistes olukordades on algandmeid  rohkem kui vaja ja nende vahel tuleb valida, või vähem kui vaja ja neid tuleb juurde otsida, mõõta või järeldada olemasolevatest. Probleemi või ülesande lahendamiseks tuleb õpilasel kõigepealt esitada õigeid küsimusi, jagada probleem sobivateks tükkideks/ alaprobleemideks, valida sobivaid mudeleid ja meetodeid ning alles siis panna arvud valemitesse ja arvutada vastus (või lasta arvutil arvutada).